Eesti Vabariigi president Toomas-Hendrik Ilves pidas Iseseisvuspäeval 24. veebruaril isamaalise kõne.
Kõne oli suursugune ning kohane presidendile. Vaatamata sellele ei olnud tänavune presidendi kõne sarnane eelmistega, kuna kõneldi peamiselt Eesti majanduse raskest seiskorrast. Sellest tulenevalt ei olnud ka kõne väga helde ja rõõmus. President tõstatas tähtsale kohale inimeste vahelise solidaarsuse. Lisas usku raskest ajast üle saamisele ja üksteise usaldusele.
Kuigi tegemist oli Eesti Vabariigi pidupäevaga ning sellega seonduvad tegemised peaksid peegeldama positiivsust ja headmeelt, oli presidendi kõne tõsine. Siiski minu arvates oli Toomas-Hendrik Ilvese kõne täiesti õigustatud. Ma usun, rahvas vajas selget ja otsekohest väljaütlemist, mis tegelikult Eesti majanduses sünnib. Eestis on palju inimesi, kes ei loe igapäevaselt lehti, pruugivad küll tunda majanduslikku kriisi ja selle mõju, kuid siiski selle tegelikku tähendust teadmata. Statistikast tuleneb, et Ilvese iseseisvuspäeva kõne tõusis televaatajate arvult tippu, mis tähendab, et rahvas tundis suurt huvi kõne vastu. Olen kindel, et nii mõnelgi avas president silmad ja andis juhised tarkadeks tegudeks, mis aitaks kogu riiki välja kurnavast kriisist.
Mulle meeldis ka presidendi solidaarsusele rõhutamine. Solidaarsus on väga tähtis omadus inimeste vahel. Siinkohal tooks näite õpilaste ja õpetajate vahelisest solidaarsusest. Kui see on olemas, siis ilmneb ka areng õpilase teadmistes. Kui aga üks osapooltest on negatiivselt ja isekeski tegutsemas ega hoolimast teisest, siis ei jõuta kuigi kaugele. Sellega tahan öelda, et sama kehtib ka suuremas mastaabis. Kui kodanikud, poliitikud, ettevõtted jne on omavahel solidaarsed, siis üheskoos elame kergemalt üle ka kõik raskused. Preagusel olukorral suure ülemaailmse majanduskriisi.
Veel peaks presidendi sõnul ettevõtted loobuma kiire kasumi teenimisest...jätkub:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment