Friedebert Tuglas "Marginaalia"

93. marginaal
"Vaene Lelian, mis oled sa täna teinud?"
"mõtlenud, mõtelnud!"
"Mis üle oled sa mõtelnud?"
"Olen mõtelnud, et meie olemasolu on nii mõttetu ja olematus veelgi mõttetum. Olen mõtelnud, et me nii vähe teame, ja seegi, mida teame, meie tundmise vastu käib. Olen saavutanud teadvuse kõigi teadmatusest."
"Kuid selleks ei tarvitsegi mõtelda."
"Jah, ka sellele olen ma mõtelnud. Jah, ka seda tean ma, et mu meeletu mõttepingutus on tühi töö, täitsa tühi töö. Tean sedagi, et see mu viimse elujõu sööb ja mind mitu korda viib lähemale kõigele tühjusele."
"Siis lõpeta kord!"
"Kuis oleks see võimalik? Kas poleks seegi mõtte tagajärg? Ja kas ei tunnistataks see lõplikult kõige lootuse kadumist?"
"Oh Lelian, Lelian!... Vaata välja: kevad on saabunud, taevas on sinine ja päike helendab. Maailm on ilus, selge ja muretu. Tõuse, Lelian, sina mõtteisse surnud ja elu nägematu! Tõuse üles ja vaata: maailm on su ees!"

Lelian on valmistanud endale tõsiseid piinu oma mõtetega. Ta on end kõvasti nö ülemõelnud. Ja nagu reegli päraselt ikka - liiga palju head muutub lõpuks halvaks.
Marginaaliga on mõeldud eelkõige sellele, et tavainimene ei tohiks end koormata millegi sellisega, mida tema mõistus ei suuda õigesti talletada ja kasutada. See tähendab, et inimene ei peaks mõtlema asjadest, millest ta ei tea kuigi palju. Nagu lõpu fraasis öeldakse, tuleks justnimelt imetleda seda, mis on reaalselt olemas. Tuleb vabaneda hingepiinadest, mis tekivad, kui mõeldakse pessimistlikult. Me peaks tundma rõõmu sellest, mis on meile jumala poolt antud ning mis on meile nö käega katsutav.