Friday, April 9, 2010

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Tõnu Õnnepalu sündis 13. septembril 1962 Tallinnas,on eesti kirjanik ja tõlk. Õnnepalu õppis 1980–1985 Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ja lõpetas selle cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Tõnu Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetajana, pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik.Aastal 2010 sai ta Tammsaare kirjanduspreemia romaani "Paradiis" eest.


Romaanis "Paradiis" jutustab Õnnepalu ühest väiksest külast Hiiumaal, mida küla rahvas nimetavat Paradiisiks. See pisike kant Hiiumaa Lõunapoolse mere ääres oli Õnnepalule koduks nooruspõlves mitmeid aastaid ning jättis sügava märgi tema hinge. Paradiis muutuski temale kui paradiisiks. Õnnepalu armastas seda kohta nii väga ega suutnud eemal olla tema loodusest, inimestest ja elust.
Põhiliselt räägibki autor teoses kõigest, mis vähegi puutub kokku Paradiisiga: asunikest, merest, luidetest, puudest, hoonetest ja paljust muust. Tegelasi kujutab autor väga loomutruult: kedagi ei ole üle paisutatud. Ta räägib sellest, mis temale südamesse jälje jättis ning ta teeb seda väga õrnalt ja tasaselt. Teoses ei kohta traagilisi situatsioone ega kirglike emotsioone. Samas suutis autor oma voorusliku väljendusega võita minu tähelepanu.
Teosest tuleb hästi välja eesti külarahva iseloom. Inimene ei vaja enda ümber paljut. Ta tahab nautida ja ta naudib seda, mis tal on, loomata endale kujutelmasid. Tuttavat rada mööda minnes elab ta ühiselt koos loodusega.

Mõtted, mis köitsid mind:
"Ja nii ma kuulasin neid harvu helisid seest ja väljast ja mul oli kuidagi tunne, nagu ma oleksin alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud."

"...kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia."

"...olen õppinud elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, midas sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on."

leides end paradiisist: "..see imelik õnn, ku pole mitte kedagi teist ja kus sa ometigi poleks nagu üksi."

"Me oleme kannatamatuteks muutunud. Ja see teebki elu raskeks. Samuti kui mugavused. Mis peaksid ju tegema meid vabaks, aga ma vaatan, et miski ei orjasta rohkem kui mugavused."

"Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta...aga ei saa...Sa lihstalt oled need talved ja need suved ja need inimesed - võta või jäta."

Tuesday, March 31, 2009

Friedebert Tuglas "Marginaalia"

93. marginaal
"Vaene Lelian, mis oled sa täna teinud?"
"mõtlenud, mõtelnud!"
"Mis üle oled sa mõtelnud?"
"Olen mõtelnud, et meie olemasolu on nii mõttetu ja olematus veelgi mõttetum. Olen mõtelnud, et me nii vähe teame, ja seegi, mida teame, meie tundmise vastu käib. Olen saavutanud teadvuse kõigi teadmatusest."
"Kuid selleks ei tarvitsegi mõtelda."
"Jah, ka sellele olen ma mõtelnud. Jah, ka seda tean ma, et mu meeletu mõttepingutus on tühi töö, täitsa tühi töö. Tean sedagi, et see mu viimse elujõu sööb ja mind mitu korda viib lähemale kõigele tühjusele."
"Siis lõpeta kord!"
"Kuis oleks see võimalik? Kas poleks seegi mõtte tagajärg? Ja kas ei tunnistataks see lõplikult kõige lootuse kadumist?"
"Oh Lelian, Lelian!... Vaata välja: kevad on saabunud, taevas on sinine ja päike helendab. Maailm on ilus, selge ja muretu. Tõuse, Lelian, sina mõtteisse surnud ja elu nägematu! Tõuse üles ja vaata: maailm on su ees!"

Lelian on valmistanud endale tõsiseid piinu oma mõtetega. Ta on end kõvasti nö ülemõelnud. Ja nagu reegli päraselt ikka - liiga palju head muutub lõpuks halvaks.
Marginaaliga on mõeldud eelkõige sellele, et tavainimene ei tohiks end koormata millegi sellisega, mida tema mõistus ei suuda õigesti talletada ja kasutada. See tähendab, et inimene ei peaks mõtlema asjadest, millest ta ei tea kuigi palju. Nagu lõpu fraasis öeldakse, tuleks justnimelt imetleda seda, mis on reaalselt olemas. Tuleb vabaneda hingepiinadest, mis tekivad, kui mõeldakse pessimistlikult. Me peaks tundma rõõmu sellest, mis on meile jumala poolt antud ning mis on meile nö käega katsutav.

Tuesday, March 3, 2009

Toomas-Hendrik Ilvese Iseseisvuspäeva kõne

Eesti Vabariigi president Toomas-Hendrik Ilves pidas Iseseisvuspäeval 24. veebruaril isamaalise kõne.

Kõne oli suursugune ning kohane presidendile. Vaatamata sellele ei olnud tänavune presidendi kõne sarnane eelmistega, kuna kõneldi peamiselt Eesti majanduse raskest seiskorrast. Sellest tulenevalt ei olnud ka kõne väga helde ja rõõmus. President tõstatas tähtsale kohale inimeste vahelise solidaarsuse. Lisas usku raskest ajast üle saamisele ja üksteise usaldusele.

Kuigi tegemist oli Eesti Vabariigi pidupäevaga ning sellega seonduvad tegemised peaksid peegeldama positiivsust ja headmeelt, oli presidendi kõne tõsine. Siiski minu arvates oli Toomas-Hendrik Ilvese kõne täiesti õigustatud. Ma usun, rahvas vajas selget ja otsekohest väljaütlemist, mis tegelikult Eesti majanduses sünnib. Eestis on palju inimesi, kes ei loe igapäevaselt lehti, pruugivad küll tunda majanduslikku kriisi ja selle mõju, kuid siiski selle tegelikku tähendust teadmata. Statistikast tuleneb, et Ilvese iseseisvuspäeva kõne tõusis televaatajate arvult tippu, mis tähendab, et rahvas tundis suurt huvi kõne vastu. Olen kindel, et nii mõnelgi avas president silmad ja andis juhised tarkadeks tegudeks, mis aitaks kogu riiki välja kurnavast kriisist.

Mulle meeldis ka presidendi solidaarsusele rõhutamine. Solidaarsus on väga tähtis omadus inimeste vahel. Siinkohal tooks näite õpilaste ja õpetajate vahelisest solidaarsusest. Kui see on olemas, siis ilmneb ka areng õpilase teadmistes. Kui aga üks osapooltest on negatiivselt ja isekeski tegutsemas ega hoolimast teisest, siis ei jõuta kuigi kaugele. Sellega tahan öelda, et sama kehtib ka suuremas mastaabis. Kui kodanikud, poliitikud, ettevõtted jne on omavahel solidaarsed, siis üheskoos elame kergemalt üle ka kõik raskused. Preagusel olukorral suure ülemaailmse majanduskriisi.

Veel peaks presidendi sõnul ettevõtted loobuma kiire kasumi teenimisest...jätkub:)

Tuesday, November 25, 2008

Infosõja punane demagoogiasupp

Artikkel on kirjutatud Argo Ideoni poolt, kes arutleb ja ühtlasi ka kritiseerib Johan Bäckmani raamatut "Pronkssõdur". Kirjutise võib jagada rahvusvaheliste suhete, inimsuhete ja ühiskonna valdkonda.

Artikkel räägib hiljuti kirjutatud J. Bäckmani teose "pronksõduri" sisust. Autor, kui olles raamatu läbi lugenud väidab, et tegu on raskesti arusaadava ja valedele faktidele põhineva teosega. "Pronkssõdur" ei ole kirjutatud kuigi kirjaosavalt: teemad vahetuvad kiiresti ja arusaamatult, puudub selge narratiiv ning juurde on lisatud suvalised järeldused.


Kui ma uudistest ükskord kuulsin, et keegi soomlane on kirjutanud raamatu pronkssõduri ja muu sellise kohta, ei pööranud ma uudisele eriti rõhku. Arvestades aga, et olen suhteliselt kinni eestluses ja meie rahva püsima jäämises, oleksin vististi pidanud. Lugedes nüüd ajakirjaniku arvamust raamatust, selgub, et tõepoolest asi polnudki suuremat pühendumust vajavat. Ise ma ei ole lugenud "Pronksõdurit", kuid usun täiesti Ideoni mõtet. Pealegi, kui teos oleks maailma tasemel, tekitaks raamat ka pärast väljatuleku kuupäeva mitu kuud hiljem ka erinevaid arvamusi ja uudiseid. Teema aga on üldiselt vaibunud.

Ka mina usun millegipärast, et kogu ainestik haiseb propaganda järele: teadagi, mida Venemaa meist tahab. Raamatus on ju pea kõik pööratud eesti vastu ja venemaa kasuks. See lihtsalt ei ole loomulik, kuidas Bäckman räägib L. Meri kohta või siis, et "Eestis tohib ainult olla eestlane nats olla".

Artikkel andis mulle mõista, et raamatut ei tasu lugeda, kui just ei ole tohutu igavus ning tahtmine teada saada, mida kõike totrust ja valet see raamat sisaldab. Venemaa peab aga lihtsalt rohkem pingutama, kui tahab info ühiskonnas just selliste propagandadega võimu enesele saada.

Thursday, November 6, 2008

Eesti võimalus on tasakaalus ainering

http://paber.ekspress.ee/viewdoc/90BA783101F8E867C22574C6003EE4EE
Artikkel on kirjutatud 3. oktoobril 2008 aastal ning selle autoriks on Rasmus Pedanik.

Lugu värskendab meie silme ees olevat pilti, mida me igapäev enda ümber näeme. Autori sõnul arvavame meie kui inimesed, et kõikjal, kuhu sõidame paistab alati päike ning lilled meie aias kasvavad jõudsalt edasi ilusateks ja suurteks, siis paraku ei pruugi olla see tõsi ka tulevikus. Inimestel on vaja käituda jätkusuutlikult, et ka tulevased põlvkonnad saaksid rahuldada enda vajadusi. Paraku Juba aastal 2002 kulutasid tööstusriigid kõvasti rohkem loodusresursse, kui maakera suutis taastoota. Üks lahendusdest probleemile on autori silmis ökoloogiline disain, mis ideaalis tähendaks, et tootmine on osa looduslikust aineringist. Lisaks keskkonnasäästmisele peab ökoloogiline disain oluliseks ka funktsionaalsust, rõhuga intelligentsel disainil.
Pikas perspektiivis on roheline turundus üks peamisi jätkusuutliku majanduse nurgakive. Samuti on on haritud inimeste seas trendiks muutunud ökoloogiline mõtlemine. Siin ongi võimalus Eesti väikeettevõtetele, kus nad saavad oma toodangut arendada ja eksportida välismaale.
Parim ökoloogilise disaini kohalik näide on moekunstnik Reet Ausi taaskasutusmood. Parim rohelise turunduse lokaalne eeskuju on aga trükifirma Ecoprint. Ecoprint on loodussõbralik nii enda toodangus kui ka oma tootmishoone ehituselt.
Tõuge majandusele koos uute töökohtade loomisega võiks kirjutaja arvates tulla just sellest sektorist. Eesti peaks selgelt panustama kohalikku disaini, kuna jätkusuutlik areng ei ole mõistetav ilma rohelise turunduse arendamiseta ning alustama peaks juba täna!

Minu arvates on Rasmus Pedaniku arvamus täiesti õige ning nõustun pea kõige artiklis öelduga. Ka minu silmis peaksime tänapäeva ühiskonnas rohkem ja palju rohkem rõhku pöörama jätkusuutlikkusele. Me ei tohiks elada ainult tänases päevas ja vaadata, et vaid meil oleks mugav. Tuleb jätta laiskus ja isekus nurka ning lõpuks ometi hakkata tegutsema kogu maailma kasulikkusele. Olgu alustuseks kasvõi kodus tulede väljalülitamine lahkudes toast või korduv kasutamine samat kilekotti poeskäigul.
Viimasel ajal on juba päris palju räägitud keskkonnasõbralikkusest ning tõepoolest inimesed on jälgima hakkanud oma tegemisi, kuid me peaksime veel rohkem rõhku pöörama looduse säästmisele.
Mõistagi on riigil hetkel finantskriis ning peab kokkuhoidma sealt, kust saab. Sellest tulenevalt ei tohiks minu arvates riik võtta liigset riski, luues hulgaliselt uusi töökohti selles sektoris. Tegutseda tuleb, aga tasakaalukalt ja ratsionaalselt ning kui me sellega täna ei alusta, võib homme olla juba tõesti hilja.