Artikkel on kirjutatud Argo Ideoni poolt, kes arutleb ja ühtlasi ka kritiseerib Johan Bäckmani raamatut "Pronkssõdur". Kirjutise võib jagada rahvusvaheliste suhete, inimsuhete ja ühiskonna valdkonda.
Artikkel räägib hiljuti kirjutatud J. Bäckmani teose "pronksõduri" sisust. Autor, kui olles raamatu läbi lugenud väidab, et tegu on raskesti arusaadava ja valedele faktidele põhineva teosega. "Pronkssõdur" ei ole kirjutatud kuigi kirjaosavalt: teemad vahetuvad kiiresti ja arusaamatult, puudub selge narratiiv ning juurde on lisatud suvalised järeldused.
Kui ma uudistest ükskord kuulsin, et keegi soomlane on kirjutanud raamatu pronkssõduri ja muu sellise kohta, ei pööranud ma uudisele eriti rõhku. Arvestades aga, et olen suhteliselt kinni eestluses ja meie rahva püsima jäämises, oleksin vististi pidanud. Lugedes nüüd ajakirjaniku arvamust raamatust, selgub, et tõepoolest asi polnudki suuremat pühendumust vajavat. Ise ma ei ole lugenud "Pronksõdurit", kuid usun täiesti Ideoni mõtet. Pealegi, kui teos oleks maailma tasemel, tekitaks raamat ka pärast väljatuleku kuupäeva mitu kuud hiljem ka erinevaid arvamusi ja uudiseid. Teema aga on üldiselt vaibunud.
Ka mina usun millegipärast, et kogu ainestik haiseb propaganda järele: teadagi, mida Venemaa meist tahab. Raamatus on ju pea kõik pööratud eesti vastu ja venemaa kasuks. See lihtsalt ei ole loomulik, kuidas Bäckman räägib L. Meri kohta või siis, et "Eestis tohib ainult olla eestlane nats olla".
Artikkel andis mulle mõista, et raamatut ei tasu lugeda, kui just ei ole tohutu igavus ning tahtmine teada saada, mida kõike totrust ja valet see raamat sisaldab. Venemaa peab aga lihtsalt rohkem pingutama, kui tahab info ühiskonnas just selliste propagandadega võimu enesele saada.
Tuesday, November 25, 2008
Thursday, November 6, 2008
Eesti võimalus on tasakaalus ainering
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/90BA783101F8E867C22574C6003EE4EE
Artikkel on kirjutatud 3. oktoobril 2008 aastal ning selle autoriks on Rasmus Pedanik.
Lugu värskendab meie silme ees olevat pilti, mida me igapäev enda ümber näeme. Autori sõnul arvavame meie kui inimesed, et kõikjal, kuhu sõidame paistab alati päike ning lilled meie aias kasvavad jõudsalt edasi ilusateks ja suurteks, siis paraku ei pruugi olla see tõsi ka tulevikus. Inimestel on vaja käituda jätkusuutlikult, et ka tulevased põlvkonnad saaksid rahuldada enda vajadusi. Paraku Juba aastal 2002 kulutasid tööstusriigid kõvasti rohkem loodusresursse, kui maakera suutis taastoota. Üks lahendusdest probleemile on autori silmis ökoloogiline disain, mis ideaalis tähendaks, et tootmine on osa looduslikust aineringist. Lisaks keskkonnasäästmisele peab ökoloogiline disain oluliseks ka funktsionaalsust, rõhuga intelligentsel disainil.
Pikas perspektiivis on roheline turundus üks peamisi jätkusuutliku majanduse nurgakive. Samuti on on haritud inimeste seas trendiks muutunud ökoloogiline mõtlemine. Siin ongi võimalus Eesti väikeettevõtetele, kus nad saavad oma toodangut arendada ja eksportida välismaale.
Parim ökoloogilise disaini kohalik näide on moekunstnik Reet Ausi taaskasutusmood. Parim rohelise turunduse lokaalne eeskuju on aga trükifirma Ecoprint. Ecoprint on loodussõbralik nii enda toodangus kui ka oma tootmishoone ehituselt.
Tõuge majandusele koos uute töökohtade loomisega võiks kirjutaja arvates tulla just sellest sektorist. Eesti peaks selgelt panustama kohalikku disaini, kuna jätkusuutlik areng ei ole mõistetav ilma rohelise turunduse arendamiseta ning alustama peaks juba täna!
Minu arvates on Rasmus Pedaniku arvamus täiesti õige ning nõustun pea kõige artiklis öelduga. Ka minu silmis peaksime tänapäeva ühiskonnas rohkem ja palju rohkem rõhku pöörama jätkusuutlikkusele. Me ei tohiks elada ainult tänases päevas ja vaadata, et vaid meil oleks mugav. Tuleb jätta laiskus ja isekus nurka ning lõpuks ometi hakkata tegutsema kogu maailma kasulikkusele. Olgu alustuseks kasvõi kodus tulede väljalülitamine lahkudes toast või korduv kasutamine samat kilekotti poeskäigul.
Viimasel ajal on juba päris palju räägitud keskkonnasõbralikkusest ning tõepoolest inimesed on jälgima hakkanud oma tegemisi, kuid me peaksime veel rohkem rõhku pöörama looduse säästmisele.
Mõistagi on riigil hetkel finantskriis ning peab kokkuhoidma sealt, kust saab. Sellest tulenevalt ei tohiks minu arvates riik võtta liigset riski, luues hulgaliselt uusi töökohti selles sektoris. Tegutseda tuleb, aga tasakaalukalt ja ratsionaalselt ning kui me sellega täna ei alusta, võib homme olla juba tõesti hilja.
Artikkel on kirjutatud 3. oktoobril 2008 aastal ning selle autoriks on Rasmus Pedanik.
Lugu värskendab meie silme ees olevat pilti, mida me igapäev enda ümber näeme. Autori sõnul arvavame meie kui inimesed, et kõikjal, kuhu sõidame paistab alati päike ning lilled meie aias kasvavad jõudsalt edasi ilusateks ja suurteks, siis paraku ei pruugi olla see tõsi ka tulevikus. Inimestel on vaja käituda jätkusuutlikult, et ka tulevased põlvkonnad saaksid rahuldada enda vajadusi. Paraku Juba aastal 2002 kulutasid tööstusriigid kõvasti rohkem loodusresursse, kui maakera suutis taastoota. Üks lahendusdest probleemile on autori silmis ökoloogiline disain, mis ideaalis tähendaks, et tootmine on osa looduslikust aineringist. Lisaks keskkonnasäästmisele peab ökoloogiline disain oluliseks ka funktsionaalsust, rõhuga intelligentsel disainil.
Pikas perspektiivis on roheline turundus üks peamisi jätkusuutliku majanduse nurgakive. Samuti on on haritud inimeste seas trendiks muutunud ökoloogiline mõtlemine. Siin ongi võimalus Eesti väikeettevõtetele, kus nad saavad oma toodangut arendada ja eksportida välismaale.
Parim ökoloogilise disaini kohalik näide on moekunstnik Reet Ausi taaskasutusmood. Parim rohelise turunduse lokaalne eeskuju on aga trükifirma Ecoprint. Ecoprint on loodussõbralik nii enda toodangus kui ka oma tootmishoone ehituselt.
Tõuge majandusele koos uute töökohtade loomisega võiks kirjutaja arvates tulla just sellest sektorist. Eesti peaks selgelt panustama kohalikku disaini, kuna jätkusuutlik areng ei ole mõistetav ilma rohelise turunduse arendamiseta ning alustama peaks juba täna!
Minu arvates on Rasmus Pedaniku arvamus täiesti õige ning nõustun pea kõige artiklis öelduga. Ka minu silmis peaksime tänapäeva ühiskonnas rohkem ja palju rohkem rõhku pöörama jätkusuutlikkusele. Me ei tohiks elada ainult tänases päevas ja vaadata, et vaid meil oleks mugav. Tuleb jätta laiskus ja isekus nurka ning lõpuks ometi hakkata tegutsema kogu maailma kasulikkusele. Olgu alustuseks kasvõi kodus tulede väljalülitamine lahkudes toast või korduv kasutamine samat kilekotti poeskäigul.
Viimasel ajal on juba päris palju räägitud keskkonnasõbralikkusest ning tõepoolest inimesed on jälgima hakkanud oma tegemisi, kuid me peaksime veel rohkem rõhku pöörama looduse säästmisele.
Mõistagi on riigil hetkel finantskriis ning peab kokkuhoidma sealt, kust saab. Sellest tulenevalt ei tohiks minu arvates riik võtta liigset riski, luues hulgaliselt uusi töökohti selles sektoris. Tegutseda tuleb, aga tasakaalukalt ja ratsionaalselt ning kui me sellega täna ei alusta, võib homme olla juba tõesti hilja.
Subscribe to:
Posts (Atom)