Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Tõnu Õnnepalu sündis 13. septembril 1962 Tallinnas,on eesti kirjanik ja tõlk. Õnnepalu õppis 1980–1985 Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ja lõpetas selle cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Tõnu Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetajana, pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik.Aastal 2010 sai ta Tammsaare kirjanduspreemia romaani "Paradiis" eest.


Romaanis "Paradiis" jutustab Õnnepalu ühest väiksest külast Hiiumaal, mida küla rahvas nimetavat Paradiisiks. See pisike kant Hiiumaa Lõunapoolse mere ääres oli Õnnepalule koduks nooruspõlves mitmeid aastaid ning jättis sügava märgi tema hinge. Paradiis muutuski temale kui paradiisiks. Õnnepalu armastas seda kohta nii väga ega suutnud eemal olla tema loodusest, inimestest ja elust.
Põhiliselt räägibki autor teoses kõigest, mis vähegi puutub kokku Paradiisiga: asunikest, merest, luidetest, puudest, hoonetest ja paljust muust. Tegelasi kujutab autor väga loomutruult: kedagi ei ole üle paisutatud. Ta räägib sellest, mis temale südamesse jälje jättis ning ta teeb seda väga õrnalt ja tasaselt. Teoses ei kohta traagilisi situatsioone ega kirglike emotsioone. Samas suutis autor oma voorusliku väljendusega võita minu tähelepanu.
Teosest tuleb hästi välja eesti külarahva iseloom. Inimene ei vaja enda ümber paljut. Ta tahab nautida ja ta naudib seda, mis tal on, loomata endale kujutelmasid. Tuttavat rada mööda minnes elab ta ühiselt koos loodusega.

Mõtted, mis köitsid mind:
"Ja nii ma kuulasin neid harvu helisid seest ja väljast ja mul oli kuidagi tunne, nagu ma oleksin alati olnud siin. Et ma pole siia kunagi tulnud ja veel vähem olen ma siit läinud."

"...kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia."

"...olen õppinud elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, midas sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on."

leides end paradiisist: "..see imelik õnn, ku pole mitte kedagi teist ja kus sa ometigi poleks nagu üksi."

"Me oleme kannatamatuteks muutunud. Ja see teebki elu raskeks. Samuti kui mugavused. Mis peaksid ju tegema meid vabaks, aga ma vaatan, et miski ei orjasta rohkem kui mugavused."

"Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta...aga ei saa...Sa lihstalt oled need talved ja need suved ja need inimesed - võta või jäta."